Ouya
Ouya sai alguse Kickstarteri ühisrahastamisplatvormist, kus koguti 8.5 miljonit dollarit. Paberil näis see hea uus konkurent olemasolevatele mängukonsoolidele ning ootused selle suhtes olid kõrged. Konsooli hinnaks pidi saama vaid 100 dollarit, regulaarselt lisandub kataloogi uusi mänge, millest kõik on vähemalt tasuta proovitavad ja avatud riistvara pidi soosima selle modifitseerimist ning lihtsustama mängude arendamist.
Oma lubadustest pidasid nad kinni, kuid sellest hoolimata oli konsool pettumust valmistav. Sisuliselt oli tegemist ühe keskklassi tahvelarvutiga, millel oli pult ja seda sai oma televiisoriga ühendada. Mängude kataloog koosnes põhiliselt telefonimängudest, millest paljusid ei suutnud Ouya oma nõrga riistvaraga jooksutada. Sellel oli sellel jooksev Android 4.2 opsüsteemi modifikatsioon kohmakas ning kohati tundus poolik olevat. Tänu eelnimetatutele puudujääkidele ning veel paljudele ei suutnud Ouya koguda populaarsust ei mänguaredajate ega ka mängurite seas.
Google Glass
Google Glass oli Google visioon, kuidas inimeste reaalsust "augmenteerida". See oli prillipaar, kuid klaaside asemel oli kasutajal parema silma ees väikene 640x360 läbipaistev display mis võis kuvada igasugust infot ning sisseehitatud kaamera mis oli suunatud sinna kuhu inimene vaatas.
Madala resolutsiooni ja vaateväljaga display ei olnud väga hea, ning tekitas paljudes küsimusi selle mõjust silmanägemisele. Seoses kaameraga oli palju privaatsusega seotud küsimusi. Kuidas saame me kindlad olla, et Google ei filmi koguaeg meie tegemisi. Ja kuidas saavad teised kindlad olla, et prillide kandja ainult vaatab nende poole, mitte ei hoia neid kaamera fookuses. Peale prillide turule tulekut alates kõrgest 1500 dollarist, ei läinud kaua kuni prillid erinevates asutustes sealhulgas kinodes ära keelati.
3D Televiisorid
2010-date alguses oli üks vingemaid asju teleka juures see, kui see sai mängida 3D sisu. See tuli kinodest, kus tänu spetsiifilise riistvara, aksessuaaride ja 3D sisu olemasolule tundus see väga äge viis kuidas filmi kogeda. Peale mängufilmi "Avatar" 3D tõusis tehnoloogia populaarsus väga kiiresti. Peagi oli kõigis kõrgeima hinnaklassi telekates 3D võimekus.
3D sisu vaatamiseks pidi lisaks telekale ostma sobivad prillid, 3D Blu-Ray mängija ja spetsiifilisi 3D Blu-Ray väljalaskeid filmidest. Efekti tugevus oli tihtipeale nõrgem või madalama kvaliteediga sellest, mida sai kogeda kinos.
Omades ise ka kodus 3D hulluse tipus ostetud telekat, võin öelda, et ma olen 3D sisu vaadanud sellel täpselt ühe korra. See oli ka suvaline demo Pirate Bayst. 3D väljalasked filmidest olid kordades suuremad tavalistest filmi torrentitest. Isegi piraatides ei olnud 3D seda väärt.
Comments
Post a Comment